05.11.17

oktoobrit ei olnud

Oktoobrit poleks nagu olnudki. Teadsin juba kuu alguses, et oktoober libiseb kusagile - siis tuligi kuu lõpp. 

Sho ükspäev küsis: millal sünnitähtaeg on?
Ma: viiendal
Sho: mis kell?

Tänasest olen muide dekreetpuhkusel. "Puhkusel". 
Arvasin, et mul on oktoobris aega ja äkki hakkab veel igav ja siis võtsin ühe toimetamistöö vastu. Kuigi ma teadsin, et see on halb mõte, ükskõik mis otsast vaadata. Ülla-ülla,  nüüd olengi sellega kimpus, sest oktoobrit ei olnud. Siis on veel lõpetamata projektid ja projektid, mis ei lõppegi ja...

Alles natsa tagasi sain aru, et kui titt pooleteise nädala pärast sünniks, oleks ta täiesti legaalne täisealine. Aga mul on raamatud lugemata, sünnitusteemadel mediteerimata, koristamata, tšillimata - ja töö on veel tegemata. Mul on veel nii palju tööd, on tunne.

Küll aga on meil olemas kõik asjad. Kes oluliste teemadega diilida ei oska, katsub ikka ebaolulistega  puudusi korvata.

Tegelikult ei ole nii hull midagi. Kui alguses oli natsa rõve, et keegi teine mu kõhus liigutab, siis vahepeal muutus see tunne rõve-armsaks ja nüüd on lihtsalt armas. Nii et ma arenen emotsionaalsel tasandil ka. Ja kui algul ma arvasin, et ma ei näita beebit kellelegi enne, kui ta on tulnuka staatusest nunnu staatusesse kasvanud, siis nüüd ma olen täitsa seda meelt, et läbipaistva naha ja uduse pilguga, sündimisest lömmis tulnukas-beebi on ka äge. Pluss, et sõbrad lubasid valetada, et ta on algusest peale nunnu. 

Ah, need on lihtsalt mu mõttetud mured, mille kallal mõnuleda selle asemel, et karta beebi elu ja tervise pärast sünnitusel ja edaspidi.

Ma muidu täiega plaanisin, et hakkan nüüd titeblogijaks ja räägin rasedusest ja asjadest, aga aeg lendab ja aju on liiga väsinud, et kirjalikult mõelda.
Tegelikult valetan. Ei plaaninud titeblogijaks hakata, sest tean ette, et mul niikuinii ei tule see hästi välja. Liiga palju hämarust. Ja teate, kui palju musta huumorit ma püüan kas või praegu filtri taga hoida. 
Aga mõtteid jagada tahaks nagu ikka ja... 

Katsetan pisut ikka raseda argipäevast ka rääkida. 
Muide, mõned kuud tagasi kasutasin pehmeid väljendeid nagu "lapseootus" ja nii, sest "rase" on nii kole ja robustne sõna.
Aga nüüd: rase. Täiega rase.

Ööd on viimasel ajal karmid. Kopsumaht on väike ja lisaks nina kinni, nii et ma eriti ei hinga. Seejuures on elupask, et mul öösel lähevad sõrmed tursesse, sõrmeliigesed valusaks ja veri kaob sõrmedest ära. Ja kaob nii ära, et tagasi enam kuidagi ei saa. 
Muidugi on see kõik normaalne, ma kontrollisin.

Mõtlesin algul, et nüüd elangi nii, et verd sõrmedesse ei jätku, sest sõrmeotste mudimine ega ka peksmine ei andnud mitte mingit tulemust. 

Siis leidsin punkti küünarnuki juurest, kuhu peab vajutama. Õigemini sealt algavad sooned, mis sõrmedeni lähevad.  Kui sealt mudida, siis tavaliselt saab vere sõrmedesse tagasi. Iseasi, kui kauaks. 
Aga see kõik on nõme ja väsitav ja ei lase mul magada. Vetsus käin ka sada korda.

Massöör tegeles mu vasaku käega viimati oma pool tundi järjest. Siis oli paar ööd parem. Basseinis on ka hea, aga probleem ei taha päriselt laheneda. 
Sellised on ööd. 

Aga päeval on seni kõik lihtne ja ilus olnud. Kui olen püsti ja tegus, siis on kõik väga tsill ja kerge ja olen kiire nagu kitseke. Selles mõttes on mõistlik teha tööd ja sebida ringi, vältida siruli viskamist. 
Ainus jama, et viimased paar päeva, kui olen viimaks rohkem kodune olnud, hakkavad öised mured vaikselt ka päevadesse hiilima.

Nõme hakkabki sellest hetkest, kui kontroll käest ära läheb. Seni, kuni vee joomine ja bassein ja mis iganes muud trikid keha tasakaalus hoiavad, on okei. Siis peab neid asju lihtsalt tegema. Aga viimastel päevadel on natuke selline tunne, et mida ma ka ei teeks, seis läheb lõpuks ikka kehvemaks. 

Tundub, et viimasel ajal olen ka selle piirini jõudnud, kus selline paras suur rasedakõht muutub kohe-kohe ebaloomulikult ebaproportsionaalselt hiiglaslikuks hirmuäratavaks palliks. See perspektiiv ei rõõmusta eriti.

Teisalt, kuigi arvasin, et raseduse viimase kolmandikuga läheb kõik vaid allamäge, siis üks üllatus  oli ka. Kui arst mulle rauatabletid määras, kulus mingi nädalake, kui ma avastasin, et käin trepist üles nagu inimene. Tempokalt. Siiamaani käin. 
Nii et varasema trepi-jõuetuse taga oli lihtsalt rauapuudus. 

Teine tore asi, et kuigi olen eluaeg pidanud juukseid üle päeva pesema, siis nüüd on juba mitu kuud uus süsteem - iga viie-kuue päeva tagant. Nägu ka klaar. Viimaks sai 15 aastat kestnud puberteet vist läbi.

Appi, mind ennast ajab mu jutt haigutama. Juuste teema oli viimane piisk. Enam ei tee. Juuksepesujutte ei räägi. 
Panen hoopis Miki-pilte. 
Meil käis fotograaf ja kass tuli keerfiri abil ka pildile meelitada. Miki jäi skeptiliseks. 





13.10.17

minu mõtted kuumadest teemadest

... nagu kohalik ja maailmapoliitika, vaktsiinid.

Mulle meeldis viimase kuu maailmapoliitikas see moment, kui Kim nimetas Trumpi dotardiks ja kogu maailm pidi guugeldama, mida see sõna tähendab. 

Kohalikust poliitikast, piinlik öelda, aga ei lähe valima. Ei suutnud otsustada ja e-valimise magasin maha. Kasutu kodanik.

Kuigi mul oli suur plaan anda oma hääl inimesele, kes Tallinna bussijaama ümber olevad kaks valgusfoori inimsõbralikuks muudaks. Võiks rääkida üldse Tallinna valgusfooridest, sest laiemas plaanis rääkides... Aga laiemast plaanist pole mõtet rääkida.

Vaatasime ükspäev juba kümmekond aastat vana Jaapani dokumentaali "Valimised". 
Üks tavaline kutt kandideeris linnaosavalitsusse.
Parteil oli puudu selle piirkonna inimestest ja sõbra poliitikust isa tegi ettepaneku kandideerida. Kutt oli muidu mingi vanakraamipoe müüja.
Pandigi kampaaniamasin tööle. Poiss käis loosungeid karjumas kohalikes raudteejaamades, sõitis ringi ruuporiga kampaania-autoga, nagu jaapani poliitkäitumisele kohane. 

Röökis kaht asja: minu nimi on x! Nõustun peaministri reformiplaanidega!
Kampaaniakäsilased käskisid tal enda nime öelda 3 sekundi jooksul ühe korra. Suurt rohkem 3 sekundiga ei jõuagi.

Käis rääkimas kohalike põllumeeste ühendusega, kes pärast natsa naljategu ütlesid: "muidu me oleme alati ühe teise kuti valinud, aga sel aastal võib ju sind ka valida." Sest teatavasti on Jaapanis ühingutel ühine valimisotsus. Demokraatia pole indiviidi jaoks, piisab ühest kollektiivsest ajust.

Sellega seoses, sattusin vaatama FB ülekannet riigikogust, kus Lauristin rääkis. Konservatiivid küsisid: miks te topite seda sõna "liberaal" igale poole. Miks ei võiks me rääkida lihtsalt demokraatiast. 
Lihtsalt demokraatia. Kuramus küll.

Siis seletas Lauristin parlamendisaadikutele, mis sorti demokraatiaid on ja et need demokraatiad erinevad üksteisest väga. Kas keegi sellest ka targemaks sai? Vaevalt. 

Igatahes dokumentaalfilmis üks proua rääkis, kuidas neil on suurvihmadega alati kanalisatsioon umbes ja tänav hakkab ujutama. Et seda on vaja parandada. Kandidaat lubas kohe parandada.
Ma mõtlesin ka, et kohalikel valimistel tuleb mõelda lokaalselt. Ma ütlen: me vajame inimnäolist valgusfoorisüsteemi. Lähen täitsa põlema, kui valgusfooridest räägin, nii et edasi sellest vaikin.  

Aga antud dokumentaal kulmineerus poisi valimisvõiduga. Tegi lihtsalt rutiinsed kampaaniategevused ära ja saigi. 

See oli üks neid tõehetki, kus elu näitab, kuidas tegelikult oma eesmärki kommunikeerida ja saavutada.

Kommunikatsioonist rääkides, käisin vaktsineerimisteemalisel loengul. 
Sünnitamise ja beebihoolitsuse loengute eest tuleb alati 7 eurot välja käia, aga see on ainus loeng perekooli omadest, mis on tasuta. 
Muidu olen täiega vaktsineerimise poolel, aga see tasuta-värk tegi mu kohe skeptiliseks. Mõtlesin, et tuleb midagi ilgelt propagandistlikku. "Vaktsineerimine kõige vastu on ainult hea, punkt. Mingeid ohte ei ole, punkt."  

Aga tuli välja, et loeng on tasuta seepärast, et arstitudengist vabatahtlik seda annab. Ja lisaks ei olnud tema jutus tunda mitte grammikestki võitlevat veenmisvaimu.

Ma lausa pettusin. Pisut rohkem propagandat, palun, mõtlesin.
Sest kuulama oli kogunenud paras hulk nii-öelda vaktsiiniskeptikuid, kellest paar olid päris lärmakad. 

Suva need vaktsiinid, aga jälle oli näha, et kommunikatsioon ei ole sellisel kujul võimalik. Tuli meelde Ülo V, kes ei väsi rõhutamast: väärtuslikud on ainult korrastatud teadmised. 
Oh ma leidsin kohe tsiteerimiseks: oluline on teadmiste süsteemsus ja komplekssus, fundamentaalsus ja rakenduslikkus. 

Vaatasin, kuidas saali ees seisis inimene, kes rääkis sõnu, millel olid tähendused ja mis moodustasid mõtteid ja mille taustaks olid korrastatud teadmised. 

Saalis oli aga mitu inimest, kes ei teadnud, mis tähendused on sõnade taga ja seega ei saanud aru mõttekäikudest. 
Aga neil oli teema kohta juba kindel arvamus olemas ka. 

No mina ei tea, kuidas peaks sellisel juhul kommunikatsioon toimuma. Täiesti nõutuks ja õnnetuks teeb. 
Näiteks küsib keegi saalist küsimuse ja poiss vastab sellele küsimusele. Küsib lõpuks tagasihoidlikult: kas ma vastasin teie küsimusele? Saalist vastatakse: ei vastanud.

Aga ma ju kuulsin, et vastas. Täiesti vastas. Ainult, et küsija ei saa sõnadest ja tähendustest ja mõtetest aru. 
Siis tuleb küll ahas-ahastus peale. 

Poiss kasutaski tagasihoidlikku teaduskeelt. "Ei ole kunagi olnud" asemel ütles "ei ole kirjeldatud" jne. Liiga keerulised hallivarjunditega sõnad. 
Aga kui su publikus on inimesi, kelle jaoks tunnetuslikult on 97 protsenti sama hea kui 0 protsenti, näiteks. Et kui pole 100%, siis lennaku prügikasti.

Muuseas, ma ei saa aru, kust tekib pime usaldus absoluudi vastu. Kas seesama 100% ei peaks vastusena rohkem kõhklusi tekitama? 
Aga see mõte viib juba hoopis teiste teemadeni, mis ähvardavad omakorda pikkadeks kirjatükkideks kujuneda. 

Teadus on täna üks ja homme juba teine, karjatas üks naine. Tema jaoks oli poiss saali ees Teaduse inimkehastus ja nüüd tuli vaid tuld anda. 
Ma saan sellest mõttest aru, oma tõetera seal on. Uute teadmiste valguses tuleb asju ümber hinnata. 
Aga mis järeldusi sellest teha? Mitte, et läks trumm, mingu pulgad, vaid et läks juuksekarv, ajame kiilaks? 

Kui midagi toimib "ainult" 97 juhul sajast, siis parem viskame viimased 50 kuni 500 aastat teadustööd üle parda ja lähme nõia juurde, joome uriini, tantsime ümber lõkke? 
Vabandan ülevõlli väljendusviisi pärast.

Kokkuvõttes: mind üllatas, et loengupidaja sõnum ei olnud mustvalge. Ei üllatanud, et "vastaste" mõtteviis on mustvalge. Kurvastas, et kommunikatsioon nii võimatuna tundub. 

Loodan, et on selge, et ma ei rääkinud tegelikult praegu vaktsineerimisküsimusest.
Vaktsineerimise osas väljusin loenguruumist huvitaval kombel ettevaatlikumana. Eelkõige praeguse riikliku vaktsineerimiskava mõne detaili osas. Tõenäoliselt oli kuulajate seas teisigi, mõlemal pool nii-öelda rindejoont, kes asjale pisut uue nurga alt vaatama hakkasid. Nagu mu ema, kes on muuseas üks Aasta Õpetajatest, ütles: siis läks loeng ju korda.

Deem, ma tahtsin tegelikult merekapsasalatist ja oma seedekulglast rääkida. Need on kaks märksõna, mis mind viimasel ajal tõsiselt elevile ajavad.  

Miki fffiihhkab mitte-suve



18.09.17

ivata

Tahaks saada blogi kuidagi tagasi mundaansete teemade peale. Just nagu peaksin muidu täiega sakraalblogi.
Tegelt pean silmas selliseid kergemaid jutte, millel ei pruugi erilist pointi olla, aga milles oleks kergust ja mida võiks üle-päeva blogisse vuristada.

Aga kas või seesama blogipostitus on mul mitu nädalat mustandina istunud, sest tundus, et selles pole mingit erilist iva ja kui pole iva, siis ei hakka lugejat tülitamagi.
Samamoodi seisab mingi ateismi-postituse mustand juba poolteist kuud, sest teema on keerukas ja ma pole jõudnud neid mõtteid päris ära vormida.
No tõesti, rohkem kergust on vaja.
Nüüd kirjutan meelega ivatu postituse ja igatahes panen selle üles.

Viimased paar päeva olen küll täiega rase olnud. Kõht läks suureks ja ma hingeldan ja ägisen. Söön ka natsa liiga palju, siis ei mahu üldse hingama.
Enne oli kuidagi lihtsam. Rinnad ka vist nii suured, et nende all andis päris suurt kõhtu varjata. Aga enam mitte.

Eile läksin hommikul turule, siis 6 korrust trepist üles, siis tööle, siis 6 korrust trepist üles, siis ühele üritusele, siis 6 korrust trepist üles ja siis sõbrale külla ja siis 6 korrust trepist üles.
Treppe kõndida on väga raske.
Kui Shoga kahekesi kõnnime, siis ta lükkab mind trepist üles. Üllatavalt hästi aitab.

Augustis-septembris olen teinud mitu korda nädalas giidiööd ka, mis teeb vähemalt paaritunnist jalutuskäiku päevas. Laupäeval oli küll 4-5 tundi jalutamist.

Samas on hea, et on olemas kohustuslik tasustatud jalutamine ja kodutrepid, sest ma võtan mõnuga kaalus juurde ja me sööme väga hästi ja kõik on nii maitsev.

Iga nädal käime turul. Kui seal olid ainult marjad, siis läks kalliks kätte, sest marjakilo on kallis, aga nüüd, kus seal on kõiksugu muud aiasaadused, siis no lihtsalt nii rahuldustpakkuv. Kuigi meie ühe kuu soolakurgi eelarve on 20 eurot, tuleb välja. Iga nädal ostame kilo ja sööme kohe ära.
Samas kui mõelda, mis igapäevased toimingud käivad kurgi kasvatamise, soolamise, turule vedamise juurde...  Rõõmuga maksan kõikidele, kes nii suurt vaeva näevad, et need maitsvad tomatid-kartulid-seened mu kõhtu saaks.

ITK juures on hea asi see, et seal kohe kõrval on Sõõrikukohvik.  

Siis, Prismast ostame merikapsast ja teeme kurgi ja äädika ja veel mingite asjadega salatit ja mugime ja mugime ja mugime. Merikapsa-pakendi disain on selline, et Sho ütles, et nad tõenäoliselt ise ka ei saa aru, miks nad merikapsast pakendavad ja müüvad (kes kasutab seda ja milleks?), aga kuna nõudlust on, siis lihtsalt jätkavad... 

Mmmm toit.

Lapseootuse algul sain teadlikuks asjaolust, et tegelt mul on väga madal vererõhk (60-midagi ja 90-midagi) ja ämmaemand soovitas tass-paar kohvi päevas juua ja ma mõtlesin: no kui just peab.
Endal oleks südames justkui päike tõusnud. 
Kuigi ma reaalselt joon vähe kohvi - vahel kaks lonksu, vahel pool tassi, harvemini terve väikse tassi, kui on väga maitsev. Kohvi tegemise rituaal lihtsalt meeldib mulle väga. 

Aga vahepeal käisin pikalt ringi uue identiteedi-aksessuaariga: madal vererõhk.
Sellepärast ma hommikul olengi loid.
Seepärast olengi selline madala sagedusega inimene.
Andestage, mul on madal vererõhk ja seepärast ma praegu diivanil siruli olengi.

Paar kuud tagasi käisin koos paari jaapanlasega ühes Eesti edulugu-tarkvaraettevõttes. Kohtusime CEOga. Jaapanlane tahtis oma ettevõtte kohta teha ettekande. Vaja oli ta arvuti ühendada koosolekuruumi-ekraaniga, aga päris õiget juhet polnud.
Eesti CEO ütles, et ta otsib õige juhtme, aga ta ütles nii: I will make it happen. 

Ma mõtlesin, vot see on eduettevõtte-suhtumine. Ei ole mingit leiget "oodake, ma otsin juhtme". Ei.
I will make it happen. 

See on risti vastupidi minu elule, mõtlesin siis.
Ma ütleks: sorri, ma ei tea... mis juhet vaja ongi? Mul madal vererõhk ka, ei tea, kas üldse jaksan kõiki juhtmeid läbi sorteerida."

Make nothing happen oleks minu kõige enesekindlamalt sõnastatud moto, mõtlesin tookord.

Ühesõnaga, lüpsin seda vererõhu-lehma vahepeal korralikult, nüüd sain aga vist üle.

Olen viimasel ajal väga-väga palju tööd teinud. Kahe nädala jooksul vähemalt pole ühtegi puhkepäeva olnud. Põnevaid seikasid ja ärritumist on ka. Kunagi ehk kirjutan.
Aga praegu: Miki pildid. Need on natuke pervod ja olen paar kuud julgust kogunud enne, kui teile näitan. Sest kass ei ole titt. Ei ole.
Aga K tõi meile tegelusmati ja no see on ju kassidele disainitud....