16.05.18

mis edasi, ah?

Mul pole aastaid olnud mitte mingit isu reisida. Aastaid, tähendab vähemalt aastast 2010. Sest kui ma olin Jaapanis, tahtsin vabal ajal tulla Eestisse ja kui olin Eestis, tahtsin vabal ajal minna Jaapanisse. Lisaks tundus mulle, et kui tahta mingit paika ja inimesi mõista, pole mõtet selles paigas alla aasta üldse olla. Kui aga paika ja inimesi mõista ei taha, miks üldse minna.

Pärast paari Eesti-talve hakkasin jälle pihta saama päikesereisidele ja suhtumisele "ära räägi mulle oma minevikust, ma ei taha teada su nime ega tausta ega lugu, lihtsalt võta mu raha ja lase mul end ära kasutada, beach!" Tenerife-jee. Aga päikesereis ei saanud kunagi teoks. 

Nüüd mõtlen, et mul on vanemahüvitis ja seetõttu luba mitte tööd teha. Sho saab ehk ka kuidagi organiseerida nii, et vähemalt ühe pimeda kuu õnnestuks koos saarele põgeneda.
Ägedam oleks pool aastat reisida kuskil. Veel ägedam aasta. See me ainus võimalus, kui arvestada, et üks hetk tuleb periood, mil meie liikumisi dikteerib ühe tüübi kool ja selle vaheajad. 
Aga kui minna pikemalt, tekib küsimus, mida teha kassi ja Sho töökohaga. 
Aga kuu palmisaarel õnnestuks kindlasti, mõtlesin. 
Kuni tuli meelde, et kui meil on vaba kuu, oleks igati mõistlik see hoopis Jaapanis veeta. Aga näis.

Aga enne talve veel tahame kindlasti minna Gruusiasse. Käime suvel enne Jaapanis ära ja siis. Sho tahab sinna juba ammu, joob pidevalt boržommi ja sööb gruusia juustusaiu ja seda imelikku suitsu-viinamarja vorsti. 
Mind on teema seni täitsa külmaks jätnud. Nüüd aga täiega läheks. 
Teine koht, kuhu tahaks kindlasti minna, on Iraan. 
Uusi väljakutseid on vaja! Arvestades me uut väikekodanlikku elustiili, on järele jäänud kas suvila või reisid. 

Rääkisin H'le ka, kellega me tittedega kilomeetreid kärutanud oleme, et nüüd on selline stabiilne elu - pangalaen, oma kodu, titt ja auto -, asi on kiskunud liiga stabiilseks ja vaja uusi väljakutseid. H hakkas naerma: kodu on olnud sul kolm kuud, titt viis kuud, auto nädala - ja juba on liiga stabiilne, jah? 
Midagi sellist, jah. 

Aga jaa, meil on auto. Autot võib osta nii, et mõtled ja kaalud pikalt oma pere vajadusi ja võimalusi ja siis surfad ja otsid ideaalset masinat ja siis lähed vaatad üle ja vaatad teise üle ja ikka ei osta, aga kolmas on päris hea ja siis peaaaegu ostad jne.

Me jätsime selle kõik vahele. Mõtlesin, et peaks ehk ostma auto, sellise pereauto nagu Volvo või miskit, aga siis jõudsime järeldusele, et saame ikka selle suve veel autota hakkama. 

Aga siis sõber pakkus, et tema sõber müüb väga head sport-Lexust. Jõudsime uuele järeldusele, et võime ju autot vaatama minna. Sama reede õhtul sõitsimegi pisikese ringi, laupäeva võtsime mõtlemiseks. "Mõtlemiseks", sest taganjärgi võib paljastada, et ega me mõelnud küll.
Ma guugeldasin "kas osta auto" ja "mida teha autoga". Google jäi vastuse võlgu. 

Guugeldasin siis kõiki suviseid festivale. Ütleme, et neid jätkub igaks nädalavahetuseks mitu, teiste seas Rabarberifestival, Meie Küla Pidu Lindi külas, Kabli Päikeseloojangu Festival, Uulu Lamba Vest Uulu külas ja Kalevipoja Kala- ja Veefestival.
Kõikjale saab autoga sõita, mõtlesin.
No ja pühapäeval ostsime auto ära.

Ainus jama, et Shol ei ole hetkel Eestis kehtivat juhiluba, mina aga ei julge väga sõita, sest ma pole eriti osav juht ja - tuleb välja, et Luukas nüüd vihkab autosõite ja hakkab tihtipeale südantlõhestavalt röökima.

Auto on muidu äge. Meil oligi jama, et mingid naaberasutuse võõrad autod trügisid meie parkimisplatsile. Nüüd pole vähemalt seda muret, plats on täidetud. 


Pean ütlema, et beebi hakkab oma uudsust kaotama. Üldse ei klõpsa enam igapäevaseid pilte. Aga siin on mõned viimastest aegadest.



Tänaval prouad ütlevad: tibuke, kus su müts on! 
Garderoobiprouad ütlevad: tere, paljasvarvas! 

Kui tal jahedama ilmaga sokk jalast ära kukkus, siis inimesed tormasid selliste nägudega ligi, nagu beebil tuleks külmaga sekundite jooksul varbad küljest ära. Sho tegi ükskord bussis sellise vea: kui Luukal sokk kukkus ja keegi selle talle ulatas, ütles Sho aitäh ja pani soki taskusse. Küll siis sai noomida. 

Ma tegelikult ise paanitseks ka rohkem, aga ma olen näinud hulle jaapani lapsi - õues on alla 10 kraadi sooja, lapsed ilusti sisse pakitud. Ainult varbad on paljad. See on mingi selline mõtteviis. Keegi rääkis, et kui ta muidu hoiab sokke lapsel jalas, siis alati arsti juurde minnes võtab jalad paljaks, muidu saab arstilt noomida.
Niisiis iga kord, kui mingi soki-värk on, mõtlen ma jaapani tittede peale ja ütlen endale, et praegu praktiseerime jaapani-kasvatust. 


Kuigi paar pilti on lausa paar päeva tagasi tehtud, siis pean ütlema, et need ka juba aegunud - Luukas on juba täitsa teist nägu.


19.04.18

ükspäev

Ma niiiii tahan blogida.
Juba mõnda aega on mul selline nipp, et panen uitmõtted mustandiks kirja ja siis üks hetk, kui tuleb blogimise võimalus ja isu, saan need mõtted kõik kokku traageldada.
Sest kord kuus blogides ununeb ju muidu ära, mis vahepeal toimus.
Aga kuu jooksul koguneb nii seinast-seina asju, et on vaja parajat vaeva näha alguse, keskpaiga ja lõpuga teksti moodustamiseks.
Selline blogimistehniline kommentaar.

Täna teeme nii, et ma alustan iga uut mõtet sõnaga "ükspäev".

Ükspäev oli nii, et ema hoidis Luukast süles ja kui mulle andis, hakkas Luukas nutma.
Ma ütli siis:
Teadsin, et poiss mulle noa selga lööb, aga et juba nii vara! Ussi olen oma rinnal soojendanud!

Ema ütles, kuidas sa võid.

Emale seletasin, et see on mu pahupidi egoism segatud vaid pisukese armukadedusega. Näiteks mulle meeldib, et kass armastab Shod rohkem kui mind. Ma nimelt tahan olla ümbritsetud parimatest inimestest ja kui kassile oleksin mina number üks, jääks Sho ju näruseks number kaheks. Aga mo mees olgu number üks!

Tegelikult olen mõelnud, et tõepoolest, vahel väga näljasena beebi ründab mu rinda täpipealt nagu kobra. Beebi-kobra.

Ükspäev mõistsin, et ilma kofeiinita pole ei kirge, ei armastust...  Jalutasime tookord Shoga ja ma kilkasin ja rõõmustasin, et ta mul kõrval on. Sho ütles: see on see kofeiin.
Tõesti, olin endale üle tüki aja just kofeiiniga kohvi lubanud.

Muidu lürbin siin kofeiinivaba... hirsileotusveega, sest Luuka põsele tekivad piimast täpid. Või kaeraleotusveega või mandlileotusveega... Masendav - sad smiley.

Tunnen kaasa neile, kes on pidanud loobuma kokaiinist, sest isegi kofeiinita on elu hall.
Nüüd olen järjest tihemini päris kohvi jooma hakanud. Süümekad on, aga elu on nii palju parem ka. Oh jah.

Ükspäev selgus, et me naaber on jaapanlane. Mitte lihtsalt samas majas, vaid otse seina taga.

Ükspäev, kui mulle tehti Selveris ostukontroll, sain tunda, mida tähendab süütuse presumptsioon. Poemüüja ulatas mulle šokolaadi enne, kui mu korvi sisu kontrollima hakkas. 
Ütlesin: aga te ei tea ju veel, kas varastasin.
Ta ütles: aga me eeldame, et te ei varastanud ja kui ka midagi leiame, siis eeldame, et te lihtsalt unustasite kauba läbi lüüa.

Aga päris haige on niiviisi olla magusa-sõltlane. Näed suurt vaeva, et teha poetiir ilma midagi magusat soetamata ja siis pistetakse lõpuks ikka šoks pihku. 

Veel hulga šoksi-diilereid avastasin ootamatust paigast - FB tasuta asjade jagamise grupist. Riputasin sinna mingit kraami, mis üle oli ja minutite jooksul leidsin kõigele uued omanikud. Siis hakkasid võõrad mul ukse taga käima ja muudkui tõid asjade vastu šokolaadi. Mõtlesin nagu narkar, et mida ma küll kodus veel ära anda saaks.

Ükspäev õpetasin Luukale joogat - happy baby poosi.

Tegelikult, alles viimasel ajal on tekkinud ruumi mõtlemiseks. Iseasi, kas oskan seda ruumi hästi ära kasutada. 
Vahel ajan suust välja juttu, mida varem üldse lausumisvääriliseks ei pidanud. Teate, kui hakkab selline oma tegevuste või muude asjade vali inventuur pihta, mis vestlusena pole kunagi huvitav. Mis eile tehtud, mida homme peab tegema, mis mööblitükid veel puudu on. Millal kardinad tulevadki. Kas nad on aknale liiga lühikesed või siiski parajalt pikad.

Aga mind meelitatakse libedale teele lahkete siiralt mõjuvate küsimustega.
Nemad: kui vana laps on?
Mina: kolm ja pool kuud. Ei, tegelikult peaegu neli. Jah, kolm kuud ja kolm nädalat ja kaks päeva.

Nüüd arvutan juba näppudel, mitu tundi ja minutit ja kui ta sündis laupäeval, siis mitu nädalat sellest saab... Kusjuures idee on lihtsalt ausalt vestluskaaslase küsimusele vastata. Valetada ju ei taha ja beebi areneb nii kiiresti, et öelda 3,5-kuuse kohta 4-kuune on sama hea kui öelda, et 7-aastane laps on umbes kümnene.

Nemad: kas öösel ikka magada saad?
Mina: nii ja naa. Luukas tahab paari-kolme tunni tagant süüa. Vahel on ka pikemaid uinakuid. Aga näiteks eile oli nii, et...

Ja nii edasi ja nii edasi.
Ma olen võimeline  - ja vägagi huvitatud - pidama põnevamaid vestlusi, aga kui valesid küsimusi esitada, võib minust vabalt ka selline jutukaaslane saada. Lihtsalt hoiatuseks.


Maagiline vannipomm. Lõpuks oli vesi üleni sinine. Sees olid sätendused, mis moodustasid keerised just nagu väikesed galaktikad.

Mo väike šeik.


26.03.18

kõik olemas

Ükspäev H. küsis, kuidas läheb ja ma vastasin otse südamest, et mul on nüüd kõik olemas, ma ei tohiks enam olla sihuke jobu.

Veel aasta tagasi polnud ma kindel, kas üldse saan kunagi elus lapsi ja... ja kodulaenu. Nüüd on Luukas meiega ja esimene päris oma kodu, nagu öeldakse. Ja vanemahüvitis, ou mai gaad.
Huvitav, et ma ei tunne end üldse väikekodanlikuna, aga samas veedan päevi garderoobi parima riiuliasetusviisi üle mediteerides.

Mul on nii kiire, nii kiire... Täna püüdsin süveneda elukindlustuse lepingu detailidesse, aga Luukas kiljus kõva häälega ja pidin hoopis emale filmima, et näed, me mahehäälne titt kiljub vahel nii, et ainult delfiinid mõistavad ja nahkhiired kuulevad.
Nii ongi vaja sõlmida elukindlustusleping, aga samas oleks vaja minna poodi hankima seda S'i sõnul muinasjutulist vannipommi. Ja rinnahoidja peaks ostma. Ma pole 2018. aastal vist kordagi rinnahoidjat kandnud. Aga L. kiljub nõudlikult...

Täna on jälle üks neid esmaspäevi, kus avastan, et päevad on nädala lõpuni ära planeeritud.
Muidugi kiire on ainult tunne, sest no näiteks viimati teisipäeval oli mul "kiire" minna ema-beebi joogasse ja siis oli "kiire" koju tulla, sest massöör pidi tulema... Ei tohi kurta.

Asi on aga selles, et kiirustan aeglaselt. Vahel tundub, et mitte üht tegevust ei saa algusest lõpuni teha. Suure osa ajast ma olen diivanil, beebi süles ja ainult mõtlen, et seda peaks tegema ja seda ja seda ja see võtaks kümme minutit ja see võtaks kakskümmend ainult.... aga siis.
Kui ka füüsiliselt tekib hetk mingi tegevuse läbiviimiseks, pole vaimset jaksu.
Hullematel öödel on 2 tundi und ja 1 tund ärkvel, selline muster. Parematel öödel 3 tundi und ja 45 minutit ärkvel. See teeb päevad uduseks. Kõht on koguaeg tühi. Aina sööks.
Tundub, et ohjad pole minu käes ja ma olen liiga väsinud, et neid enda kätte haarata.

Aga täna praegu just tulin vannist ja enne tegin natsa joogat ja mõtlesin endale taastumisplaani välja.
Plaan sisaldab muu hulgas 1x päevas peegli ees juuste kammimist.

Me saime peegli paar päeva tagasi. Enne polnud meil 2 nädalat üldse peeglit ja 1 nädal oli üks väike, mis igale poole ära kadus. Maagiline kogemus, nagu matkal oleks - möödus päevi ilma peeglisse vaatamata.
Kui kusagile välja läksin, sain peeglit vaadata, aga siis oli tavaliselt juba hilja.
Peeglisse vaatamise harjumus kadus ära. Näiteks ükspäev astusin jooga-paiga uksest välja ja siis mõtlesin: deem, seal oli ju kohe ukse kõrval peegel, ma oleks võinud vaadata!

Nüüd on meil viimaks köök ka valmis! Ahi sai valmis varem kui muu ja, nagu vist eelmine kord mainisin, tegime pidevalt ahjutoite. Sellega seoses olen enda jaoks avastanud kaalika ja peedi. Pean piinlikkusega tunnistama, et neid kaht mu toidulaual varem sisuliselt polnudki. Kaalikas oli unarusse vajunud ja peet tundus mingi kivi, mida peab tunde keetma, et hambad terveks jääks. Ma polnud kursis, et seda võib ka tükeldada ja siis ta käitub nagu iga teine tsiviliseeritud köögivili.

Igatahes üks öö pidin guugeldama "roosa piss". Esimeseks vasteks andis vähk, aga õnneks järgmine oli kohe peet.

Tõepoolest, lapsesaamine mängib ajudega. (Kui soovite, asetage sõna "mängib" kohale mingi muu verb.)
Olen uskumatult hajameelne. Aga, mis kõige hullem, mu hajameelsus tabab mind ootamatult. Kui sa tead ette, et mingid asjad on ajus ligadi-logadi, oskad sellega hakkama saada. Mulle aga tundub, et ma olen täitsa terav pliiats, aga siis õigel hetkel avastan, et mu aju on jätnud salvestamata asju, mida peaks salvestama - näiteks võiks vähemalt natukenegi aimu olla, mis kuupäeva paiku lapsel uus arstiaeg on. Kas või nädalase täpsusega, sest ma ju osalesin kuupäeva paikapanemise vestlusel.  Kaks korda järjest on olnud mul ajus tühi auk selle koha peal, kuhu arsti-info salvestuma pidi. 
Näiteid võiks tuua veel, aga kes neid lugeda viitsib.

Tagatipuks olen meietama hakanud. Piinlik lugu. Samas, Luukaga omavahel räägime ka, "paneme püksid jalga ja hakkame sööma". Neljakuusele ei ütle ju "pane püksid jalga ja hakka sööma".
Või nagu hüpnotisöör: sa paned püksid jalga, sa hakkad sööma...
Mida on üldse neljakuusele mõtet öelda. Sho ütleb tihti lihtsalt lalala.

Igastahes nii see meie-jutt levib, kuhu pole vaja.
Ütlesin K'le, et kasutame muumimähkmeid, mispeale K meid natsa mõnusalt mõnitas.

Lisaks teen kõiki neid opakaid asju, mida beebiga tehakse - naeratan ebaloomulikult laialt, räägin liiga entusiastliku häälega, loobin teda üles, pidevalt musitan põski. L. käitub jälle nagu tõeline beebi - puristan kõhul, siis rõkkab naerda.

Mjah, sellised lood.
Aa, lõpetuseks - ükspäev muutsin Facebookis oma sünnipäeva ära. Pidin tegema eraldi linnukese kasti, kinnitamaks, et olen 112 aastat vana, hihi.
Saime viimaks Jarõna Ilo pildi raamitud ja seina. Kass nautleb.