19.07.17

normaalne

Mul on üks uudis, aga ma ei tea isegi, kust alustada, sest selle uudisega seoses on mul olnud nii palju mõtteainet. Teatavasti tahan blogisse alati pea mõtetest tühjaks valada (pähe ei jää mitte midagi ja siis käin niiviisi, tühja peaga ringi), aga nüüd pole seda mingi neli kuud teha saanud ja pean hakkama sorteerima neid mõtteid, mis vanad aga aktuaalsed, ja neid, mis on uued aga triviaalsed jne. 

Siis on veel üks kategooria: mõtted, mida lugeja tegelikult lugeda ei tahaks, aga siis loeb ja ei saa neid enam peast ära ja ma kahetsen, et kirjutades kedagi sellesse olukorda panin. Vahel on keegi mulle ka söötnud asju, mida tahaksin, et mu ajus ei oleks, aga nüüd lihtsalt on. 

Nüüd läks jälle hämaraks ära, aga see on vanast harjumusest. 
Uhhh.
Uudis on see, et olen lapseootel ja kõik on hästi.

Sellest olekski pidanud alustama, aga alguses oli vaja ikka hämada. 

Titt sünnib detsembri algul, aga kui omadega väga hiljapeale jääb, siis minu sünnipäeval. 
Detsembris on lisaks mu sünnale veel Jeesuse ja K isa ja K tädi ja J sünnipäevad ja aastavahetus. November ka normaalne, siis on K ja Sho sünnad.

Praegu on rasedus poolepeal, aga juba oma 6 nädalat olen tundnud, kuidas keegi, kes pole mina, korraldab mu naba all asju.

Kui see poleks "maailma kõige loomulikum asi", siis ütleks, et tulnukad valisid mu anumaks oma mingile haigele ulmeprojektile. Pole kaugeltki normaalne, et inimese sees on inimene. Call me Matryoshka doll

Kõhus on poiss, kellel on nimi ka, aga ütlen seda praegu ainult inimestele, kes küsivad või kellele tahan öelda.

/Hämara jutu hoiatus!/ 
See on mu rasedus number neli ja küllap seeõttu arvasin alguses, et lapse nimi peaks olema Neli. Või lausa Kuus, sest eelmise rasedusega elasin mingi kaks nädalat teadmisega, et võivad tulla kolmikud.
/Hämara jutu lõpp/

Aga see on minevik. Selle korra edu saladusi võib olla mitu. Esiteks võib-olla see, et käisin tublisti joogas ja massaažis ja tundsin end hästi. 
Teiseks võib-olla see, et massöör pärast üht järjekordset sessiooni ütles: ma õnnistasin su lapse ära.
Damn man! 
Aga no olgu siis, mõtlesin.

Aga kõige tõenäolisemalt ikka seepärast, et arst andis mulle tarbimiseks kolm asja: rasedushormooni (et keha saaks täiega aru, et ta on rase), immuunsüsteemi nõrgestavat rohtu (põnev fakt: inimelualge on ainus "võõrkeha", mida immuunsüsteem ei tohi välja tõrjuda, aga vahel läbirääkimised ei õnnestu ja viirusetõrjeprogramm pingutab üle) ja hobuse koguse foolhapet (juhuks kui normkogus ei toimi).

Selle klassikalise kombo peale oligi raseduse esimene kolmandik muretu, välja arvatud muretsemine, muidugi. 
Siis tuli oluline ultraheli, kus öeldi, et kõik on väga heas korras ja olin paar päeva täitsa muretu, aga mingil põhjusel olin ka eraarstile aja pannud ja läksin ka sinna ja see arst ütles, et kõik on korras peale varajase preeklampsia ohu, mis on suuuuur. 

Mõtlesin, et ei guugelda, aga ikka guugeldasin ja lugesin õuduslugusid ja süda vajus saapasäärde ja mõtlesin, et kas tõesti võib juhtuda, et elu mind jälle kuskil rentslis selga pussitama hakkab.

Kes ei tea, siis preeklampsia on selline eluohtlikuks kujuneda võiv "tüüpiline" rasedahaigus, mille põhjust päris täpselt ei teata ja mille ainsaks "raviks" on sünnitamine. Mis tähendab, et kui preeklapsia tekib raseduse liiga varajases staadiumis, sünnib laps liiga vara. 

Ainus asi, mis preeklapsia riski reaalselt vähendada suudab, detsembris avaldatud kõige uuema uuringu kohaselt 83% juhtudest, on vana hea südameaspiriin. Sest preeklampsia on seotud platsenta kehva verevarustusega ja aspiriin vedeldab verd. Seda arsti käsul tarbima hakkasingi. 

Ja ja ja ja ja nüüd käisin arstil, looteanatoomia ultrahelis, mis on väga tähtis, sest seal mõõdetakse kõik ära. Tehti ka uus vereproov preeklapsia ümberhindamiseks ja varsti sain arstilt telefonikõne. Ta alustas: head uudised! 
See on ilgelt hea viis vestluse alustamiseks, avastasin. 

Ma olen normaalne rase! Täna, esimest päeva normaalse rasedana, olengi lihtsalt olnud. Hommikul ärkasin ja ütlesin Shole: normaalne rase ärkas praegu üles.
Sho küsis: kas normaalne rase teeb kohvi? 
Ma ütlesin: normaalne rase teeb kohvi ja tal on kõht tühi. 
Siis istusin maha. Ütlesin: normaalne rase istus maha. 
Sho ütles: kas normaalne rase koristab köögi ära? 
Ma ütlesin: jah, normaalne rase koristab. 

PS. Tahan öelda veel seda, et lisaks pea mõtetest tühjendamisele on selle postituse eesmärk olla ka mingil määral informatiivne neile, kellele teemadering vastikult tuttav. 

Miki äsas spinnerile ka. Ta on kartmatu. 


11.07.17

6 reasons he's the one! no 4 will surprise you



Viimasel ajal on Sho järgnevatel põhjustel fantastiline: 

Esiteks, Sho mängis telekamängu, kus oli neli tegelaskuju ja kõigile pidi ta panema nime. Esimesele pani Miki (nagu meie kass), teisele pani Maki (kui me tulevikus kassi võtame, paistab, et see saab olema nimi), kolmandale Aki (Miki vend-kassi nimi). Neljandale tegelasele pani Sho nimeks Davai. 
Miki, Maki, Aki ja Davai.

Teiseks, 22. juunil oli lühendatud tööpäev. Kõik teadsid seda, aga mitte Sho. Lõunalt kontorisse tagasi tulles avastas ta, et mitte kedagi pole ja kontoriuks on lukus.
Ta avas ukse, läks oma laua taha ja töötas kella seitsmeni. 

Kolmandaks, kui me jaanilaupäeval käisime sõprade pool lõkkel, siis seal oli üks must kass, kes Shole muidugi väga meeldis. Veel oli seal taksikoer ja kui koer kassi lähedusse sattus, siis kass läks väga pingesse.
Sho istus kassi kõrvale, tegi talle pai ja ütles: tasapisi, tasapisi...

Ma küsisin: kust sa tead seda väljendit. 
Sho ütles, et ükspäev pargis ta nägi, kuidas vanaema hüüdis seda lapselapsele, kes jalgrattaga sõitis. 

Neljandaks, kõigil on fidget spinner ja Sho märkas seda siin ja seal. Ütles, et näed sellel lapsel on fidget spinner. Ja sellel teisel lapsel trammis oli kaks fidget spinnerit. Ja kolmandal, ka trammis, oli jälle fidget spinner...

Ma sain aru küll, kuhu Sho sellega tüürib. Ükspäev ta tuligi koju fidget spinneriga ja ütles, et see on kassile. 

Ma natuke keerutasin seda ka. Ühe käega hoidsin, teisega tegin hoogu. Sho ütles, et ma pean sama käega hoidma ja sõrmega keerutama õppima. 
Ma ei oska, vingusin.
Sho: kui ühe käega ei oska, siis on trammis piinlik.
Nii et pidin ikka harjutama veel. 

J 8aastasel pojal on kümme fidget spinnerit ja 13aastasel tütrel on hoverboard. Kui me nende pool Lõuna-Eestis käisime, siis Sho ütles, et neil on kõik need mänguasjad, mida tema endale tahaks. 

Viiendaks, Sho lihtsalt läks ja ostis robottolmuimeja. Nüüd ongi lagi käes, living the dream

Kuuendaks, me unustasime võipaki päevaks oma saunkorteri lauale. Sho saatis mulle sellise pildi:


02.06.17

viu-viu-viu


Mhhhh, kui keeruline. Ei taha üldse selline vingats olla, aga kui ma juba kirjutama hakkan, siis praegu saan ainult vinguda ja lasta teil mõelda: mida kuradit ta vingub, mis ta elul siis nii suurt viga on. 

Aga kavaldan teid oma halasse vaikselt, alustades juhtumiga, mis ei olegi hala. 

Sho sai postkasti immigrandiküsitluse ja vastas tublisti, kuidas ta Eestiga kohanenud on ja mitu sõpra tal on jne. 

Pika küsitluse lõpus oli koht, kuhu sai lisakommentaare jätta. Sho küsis, mida kirjutada ja ma muidugi ütlesin, kirjuta: my wife is wonderful. She is the best. 
Sho ütles: ei, Eestis ei kirjutata ju nii. 

Ja hakkas kirjutama: minu naine on normaalne. 
Ma kraaksusin naerda. 
Sho jätkas: väga tavaline. Ebaspeshaalne. Mul on kass. Kassil on must nina ja mustad...

Aga hala. Esiteks, viimaste aegade domineeriv mõte on: ma lihtsalt ei oska elada. No ei oska. Kuidas see käima peaks. 
Kõik on nii kaootiline, ühest küljest. Teisalt on kõik enda teha. Aga vaat seda "enda teha" osa ma lihtsalt ei jaksa kanda. Ei oska, noh. 
Iga krdi päeva iga krdi tunni iga krdi minut on vaja elada. 

Vahel käivad mul hood, kus ma püüan. Siin blogis ka tõenäoliselt pooled postitused räägivad sellest, kuidas ma avastasin, et nii või teisiti tuleb elada. 

Aga hoog läheb mööda ja siis ma jälle ei oska. 

Ja nüüd on tulnud mingi täielik piir ette. 

Ma arvan, et ma pole kunagi varem mõelnud selliseid lihtsakoelisi mõtteid nagu: ma pole õnnelik. Aga eile mõtlesin. No ei ole, noh. 

Kusjuures ma tean, et õnn ei saa olla mõistlik elu eesmärk. 
See seostub mingi pärast-surma-paradiisiga, kus kõik on on pehme ja roosa ja sa veedad seal õndsas infantiilsuses lausa igaviku. Oma surnud sugulaste keskel veel. 
Kes üldse mõtles, et see võiks olla unelm, mille poole püüelda. 

Samas päris õnnetu ei taha ka olla. 
Võtaks psühholoogiga ühendust, aga ma isegi ei viitsiks temaga rääkida. No mida ma ütleks. Näitaks seda blogipostitust ja ütleks: lahenda ära. Vä. 

Massöör (kelle juures ma käin aeg-ajalt ikka, seepärast, et ma ei käi enam joogas  - ma ei ütle teile, miks -, ja siis läks kogu mu uus keha jälle vanaks kehaks tagasi) ütles ükskord, et ära mõtle nii palju.

Ja mul hakkasid pisarad voolama. Kusjuures mitte seepärast, et ta mu "nii müstilisel kombel" läbi nägi ega ka mitte seepärast, et mingi ränk mure oleks olnud või mingi metafüüsiline äng või... Vaid lihtsalt seepärast, et ma olin enda peale nii vihane. Vihane, sest mu kuramuse õlad olid jälle nii kuramuse pinges ja see kõik oli minu süü. 

Sest ma ei oska elada. 
Ma ei tea, kas ma ei saa seda õiget tehnikat kuidagi kätte või... Elamisvõtted? On sellised asjad olemas?
(Vaatan end kõrvalt ja saan aru, et see küsimus on nii selle sajandi lähenemine. Justkui õige tehnika või nipp peaks lahendama kõik probleemid.)

Siis, teate, me ostsime korteri. Õigemini ostame järgmisel nädalal. See on pool-uusarendus, saab valmis alles uuel aastal, aga esimese lepingu ja sissemakse teeme varsti. 

Broneerisime korteri ära, aga samal päeval rääkis H, et tema naabertalu on müügis. 
Ja ma mõtlesin: tegelikult ma tahan hoopis seda talu. 
Ja siis ma suutsin sellesse teemasse nii sisse minna, et talu külas, kus naaber on mu ja Sho sõber ja räägib jaapani keelt ja kokkab fantastiliselt, oli ainus asi, millest ma mõtlesin. 
Sho on nii hea mees ja mul on nii suur veenmisjõud, et suutsin ka tema sisse rääkida. Et tõepoolest, talu, mida me veel näinud ei ole ja mis tegelikult päris otseselt müügis pole (asjaolud on keerulised, ei hakka täpsustama), on parim plaan meie tulevikuks. 

Sest ilmad olid ilusad ja mul oli klassikaline urbanistlik frustratsioon ja ma mõtlesin järjekordseid lihtsaid mõtteid nagu: 
Tegelikult peaks inimene olema loodusega kooskõlas ja seepärast on maatalu ainus õige koht, kus elada ja õnnelik olla ja see ongi mul õnnest puudu. 

Räägin, nagu asi oleks minevikus, aga tegelikult ma arvan praegu ka nii. 

Ja nüüd mul on et fak see korter, ma ei tahagi seda.
Aga võibolla ma ei taha seda talu ka. 
Iga otsus võtab energiat - otsus, et soetan selle korteri, võttis mult juba piisavalt ja kui peaksin võtma vastu uue otsuse korter mitte soetada, kukuks energia miinusessse. 
Ma tahan, et ma ei peaks selle teemaga lihtsalt tegelema. Elan siin, kus ma elan. Kolin voodisse teki alla, võtan kassi kaissu ja olen rahul. 

Aga korter on tegelt vist ju okei. Vana kasarmuhoone, 1915. aastast. Laed saavad olema 4 m kõrgused. Tuus ju. Kindlasti hästi ebapraktiline, aga ärge tulge seda mulle ütlema.
Väike korter ka veel. Siis kõik küsivad: oot, oled sa kindel, et nii väike korter on mõistlik. 
Ma mõtlen: ma pole mitte milleski kindel.